Kiire palgakasv ei kao kuhugi ka tuleval aastal ning nii tuleb ettevõtjatel tuleval aastal töötajatele taas keskmiselt 15 protsenti enam töötasu maksta.

Paljudele ettevõtetele, kelle äri põhineb odaval tööjõul, tähendab see aga sulgemisotsust, kirjutab Hindrek Riikoja Postimehe lisaväljaandes Otsustaja. Tõenäoliselt ei leidu praegu Eestis ettevõtjat, kes ei mõtleks ühel hetkel sellele, kuidas mõni täitmata töökoht mehitada ning teisalt sellele, kust võtta raha inimeste palgatõusuks.

Hansapanga makroanalüütiku Maris Lauri sõnul on palk ja tööjõu puudujääk otseselt omavahel seotud. Tuleva aasta palgakasvuks ennustab ta taas 15 protsenti. Et tõusu tingimustes on kaotajaid ja võitjaid, on tema hinnangul paratamatu.

«Palgatõus on suhteliselt ühtlane, kattes erinevaid sektoreid ja piirkondi,» ütles Lauri.

Teistest eredamalt joonistuvad siiski välja riigisektor ning ehitusmaastik, kus palgatõus tõotab kujuneda üheks suuremaks. Kui esimesel neist mängivad põhjustena suurt rolli poliitilised otsused, siis ehituses nõudluse kasv ning töökäte terav puudus.

Nii ei ole imestada, et vähegi asjalik ehitusmees küsib palka alates sajast kroonist tunnis ning väiksema pakkumise peale põrutab üle lahe Soome või Rootsi.

Personaliotsingu firma Fontes konsultandi Urmas Orula sõnul on palgatõusus surve ka teenindussektoris. «Aastate eest käisid kõige kiiremat sammu näiteks finants-, IT- ja telekomisektor, sest need arenesid kõige kiiremini ning nõudsid järjest paremaid spetsialiste,» rääkis ta. «Nüüd on jalad alla saanud ka teised valdkonnad.»

Teenindussektori roll tähtsustub suuresti tänu tõsiasjale, et kuigi Eesti inflatsioon on kõrgem kui nii mõnelegi poliitikule või majandusteoreetikule meeldiks, on see palgakasvust kordades maas.

Mida rohkem on aga inimestel raha, seda enam kulutatakse seda esmavajaduste rahuldamise kõrvalt ka teisale. Näiteks vahepeal varjusurmas olnud meelelahutustööstus on viimase paari aastaga märgatavalt pead tõstnud.

Palgarallis on tekkinud aga ka esimesed kaotajad, kes ei suuda suuremate töötasude tingimustes on konkurentsieelist säilitada.

Lauri hinnangul on seda trendi eriti hästi märgata rõivatööstuses ning masinaehituses, kus esimesed firmad on juba kinni pandud ning tootmine Eestist välja viidud.

Lauri sõnul on viimastel kuudel palju kõneainet pakkunud Elcoteqi temaatika just ere näide selle kohta, kuidas omal ajal kiire arengu ja madalate palkade toel edenenud ettevõtmine peab Eestis hakkama otsi koomale tõmbama.

Piirkonniti peaks keskmise palga kasv olema kiirem Eesti äärealadel, kus üldine palgatase on madalam, kuid sellest tulenevalt ka tööjõupuudus teravam. «Inimesed on Eestis juba liikunud ning seda suuresti palga järgi,» rääkis Lauri.

SEB Eesti ühispanga personalidirektori Janika Kuusiku sõnul ei lähe inimeste palgatõususoovid mööda ka neist ning seda hoolimata tõsiasjast, et finantssektori keskmine palk on Eestis kõrgeim.

«15-protsendise palgatõusuga arvestame oma töötajate puhul ka meie, sest inimesed ootavad keskmisele vastava trendi järgi käitumist ka meilt,» kinnitas ta.

Kõiki töötajaid hõlmavat palgapoliitikat Ühispangas siiski ei viljeleta ning Kuusiku sõnul saab määravaks ikkagi tööturu olukord antud valdkonnas ning inimeste panus ettevõttesse.

«Meil ei ole ühte kindlat kuupäeva, mil kõigil võrdselt palka tõstetakse ega ka piirkondlikku lähenemist,» lausus ta.

Tänu kõigile nendele trendidele on töövõtja praegu Kuusiku hinnangul märksa enam valija rollis kui tööandja veel mõni aasta tagasi.

Usun, et praegu Eestist naljalt sellist tööandjat ei leia, kes väidaks, et ta ei tunneta muutunud olukorda tööjõuturul, lausus ta. Samas on selge seegi, et lõviosa inimestest ei taanda kõike vaid palgani, sest vastasel juhul oleks suur osa kontoriinimestest siirdunud juba ehitajaks või maalriks.

Inimeste jaoks on väga selgelt jäänud oluliseks ka töö sisu, väljakutse ulatus, ettevõtte maine tööandjana tervikuna. Piir selle vahel, kas valida töö või siis raha, on aga omajagu õhuke ning igal tööandjal tuleb sellesse suhtuda kui õhkõrna klaasi.